Kutsehaigushüvitis enne ja pärast võlaõigusseaduse jõustumist avaldatud 05.02.13

Vastavalt VÕSRakS § 22 lõike 1 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. a.

VÕS § 130 järgi tuleb tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. VÕS § 127 lg 3 kohaselt hüvitab kahju lepingulist kohustust rikkunud lepingupool ulatuses mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS näeb ette ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise, mille puhul isikul tekib vastutus vastavalt seadusele (VÕS § 1043). Kahju tekitamine on õigusvastane nt juhul, kui põhjustati kannatanu surm või kannatanule tekitati kehavigastusi või tervisekahjustusi (VÕS § 1045 lg 1 p 1 ja 2). Seega, VÕS-st tulenevalt on tööõnnetusest ja kutsehaigusest tuleneva kahju hüvitamine eeskätt kannatanule kahju põhjustanud tööandja kohustus. Antud juhul riik mingit erilist, avaliku võimu poolt tagatavat ja solidaarselt finantseeritavat kahju hüvitamist ette ei näe.

Riigi poolt spetsiifilist hüvitise maksmist tööõnnetuste ja kutsehaiguste korral reguleerisid enne VÕS-i jõustumist Eesti NSV tsiviilkoodeksi §§ 470-473 ja põllumajandusreformi seaduse § 14 lg 3. Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 473 lõikest 2 tulenevalt maksab juriidilise isiku likvideerimisel ja õigusjärglase puudumisel kahju hüvise välja kannatanu elukohajärgne sotsiaalkindlustusorgan, kui väljamaksmine ei ole toimunud muu organisatsiooni poolt. Paragrahv 473 lõikest 3 tulenevalt esitatakse koodeksis sätestatud juhtudel nõue väljamõistetud hüvitise suurendamise või vähendamise kohta kannatanu elukohajärgse sotsiaalkindlustusorganile või selle poolt. Põllumajandusreformi seaduse § 14 lg 3 kohaselt lähevad ühismajandi kohustused tervisekahjustuste hüvitamisel ja toitjakaotuspensionide maksmisel üle riikliku sotsiaalkindlustuse organitele. Täiendavalt kohaldatakse enne VÕS jõustumist toimunud tööõnnetuste ja kutsehaiguste suhtes kehtivuse kaotanud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992.a määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööõnnetuste täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta“. Riigi poolt makstava hüvitise indekseerimisele (iga-aastasele tõusule) kohaldatakse TTOS § 31, millest tulenevalt tööst põhjustatud tervisekahjustusega või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitist, mida Sotsiaalkindlustusamet maksab perioodiliste maksetena Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 473 lõike 1 alusel, indekseeritakse iga aasta 1. aprillil RPKS § 26 lõike 6 alusel kinnitatud indeksiga (seega kohaldatakse riiklike pensionide indekseerimisel kasutatavat indeksit, mille suurus sõltub sotsiaalmaksu laekumisest ja tarbijahinna indeksi muutumisest). Hüvitist ei indekseerita, kui indeksi väärtus on väiksem kui 1,000. Seega põhimõtteliselt küll eksisteerib mõningane sotsiaalne kaitse tööõnnetuste ja kutsehaiguste riski suhtes, kuid kehtival süsteemil, k.a selle korraldusel, on olulised puudused, millest enamus säilib ka siis, kui hüvitamine toimub ainult VÕS alusel.

Tööõnnetuste ja kutshaigustega kaasnevate riskide tuleb luua spetsiifiline ja kohustuslik skeem, mille korraldamine võib toimub ka erasektorit kaasates. Kas tegemist on täielikult erastatud skeemiga, kus finantsteenustele orienteeritus on olulisem kui sotsiaalse kaitse pakkumine (nagu nt kogumispensioni korralduse puhul) või on tegemist erasektori kaasamise vormiga, kus avaliku sektori osalus on suurem? Tegemist on küsimusega, mille osas pole Riigikogu suutnud langetada otsust ligemale 20 aasta jooksul.